Tsüklokross ilmast ei hooli ja gravel lund ei karda

Rattahooaja lõpp ei tähenda tingimata, et nüüd saab puhata ja rattasõit tuleb kevadesse lükata. Lumised tingimused teevad küll kitsa ja sileda rehviga maanteerattaga sõitmise keeruliseks, kuid mõnusat värskes õhus trenni ei pea tingimata ära jätma. Talvine trenn võib olla sama või isegi rohkem intensiivsem kui sarnane sõit suvel palavaga, sest külmaga peab keha lisaks füüsilisele pingutusele ka rohkem vaeva nägema, et kehatemperatuur säiliks normaalsena.

Selleks, et külm liigselt ei näpistaks, on muidugi vajalikud talvesõiduks sobivad riided ja loomulikult talvisteks treeninguteks õige ratas. Räägime täpsemalt millega talvel treenida, et suve tulekuks vorm ei kaoks, vaid hoopis tõuseks. 

Tsüklokross ja gravel bike - mõlemad head valikud

Klassikalisele maanteekihutajale oleks kõige parem alternatiiv talvistes tingimustes kas tsüklokrossi või gravel ratas. Mõlemad pakuvad laiemat ja suurema mustriga rehvi, millega end libedal teel trajektooril hoida ning natuke püstisemat ja kõrgemat sõiduasendit, et kingaots lumiseks ei läheks.

Laiem rehv tagab suurema kontaktipinna, mis tähendab, et isegi kui teeolud on libedamad kui kuival asfaldil, siis suurem kontaktipind hoiab ratta siiski stabiilse ja manöövrivõimelisena, isegi lumel. Suurem muster haakub paremini lahtisema teekattega, olgu selleks kruus, muru või lumi.

Veidi püstisem ja kõrgem sõiduasend teeb ratta veelgi paremini juhitavaks ja sõidu mugavamaks. Kõrgem sõiduasend tuleb tsüklokrossi ratta puhul kõrgemast keskjooksust ja gravel rattal veelgi suuremast rehvist. Mõlema puhul on mõeldud sellele, et keerulisemates oludes või madalal kiirusel oleks võimalik ka väga kurvilisel teel ratast juhtida ja samal ajal vändata. 

Need võtmeerinevused annavad tsüklokrossi ja gravel rattale suure eelise maanteeratta ees, just talvel. Eelis sellise ratta ostul on ka see, et nüüd on võimalus ka suvel maanteelt kõrvale hiilida ja mõnele metsaratturile kiirusega silmad ette teha.

Olgu, aga mis neil vahet on?

Tsüklokross kui spordiala sai alguse 20. sajandi esimeses pooles Euroopas, et püsida vormis ka talve ajal. Võistlused kulgesid linnast linna ja esimesena kohale jõudmiseks oli lubatud ka lõigata ehk valida lühem maa üle põldude, aedade ja muude kõikvõimalike takistuste. Igaüks pidi oma tarkusest hindama oma võimeid ja maastikku, kas siit või sealt pääseb kiiremini edasi.

Tänaseks on tsüklokross UCI (Rahvusvaheline jalgrattaliit) poolt reguleeritud võistlusrežiim. Võistlusele kuluv aeg on üsna lühike, kõigest tunni ringis. See-eest on ta väga kiire, sportlaste tempo on alati üleval. Rada on tehniline ja mitmekesine, kust ei puudu piirded, trepid, liivane pinnas, pori, mööda kallakut sõitmine või jooksmine, järsk tõus ja palju muud. Raja läbimisel on vaja taktikalist planeerimist ja osavust. Tihti peab otsustama, kas sõita ratta seljas või hoopis kanda ratast seljas!

Tsüklokrossi ratas on samuti Rahvusvahelise jalgrattaliidu poolt piiritletud, et hoida võistlust võrdsena. See tähendab, et näiteks maksimaalne rehvilaius on piiritletud 33 millimeetriga, mille järgi on tavaliselt ka tsüklokrossi ratta raam disainitud. Lisaks puuduvad rattal tihti ka kohad, kuhu pakke või kotte kinnitada ning raami kolmnurk on võimalikult suur, et oleks mugavam keerulisemate takistuste juures ratast seljas kanda.

Lühikesest videolõigust saab hea ettekujutuse, milline näeb välja tsüklokrossi spordiala:

Seevastu gravel ei ole spetsialiseerunud kindlale võistlusrežiimile, vaid rattad on pigem nii multifunktsionaalsed kui võimalik. Ratas on mõeldud läbima pikki vahemaid ning kaasas kandma sõitja varustust, toitu ja sööki, mis tähendab, et paljud rattad tulevad kõikvõimalike koti- ja pakiraamikinnitustega. Gravel ratta maksimaalne rehvilaius on samuti võrreldav juba maastikurataste rehvidega. Hulgaliselt kinnitusi ning palju ruumi rehvi ja raami vahel tähendab, et poristeks ja lumisteks ilmadeks on lihtne paigaldada porilaudu.

Võrreldes tsüklokross rattaga on gravel rataste telgede vahe natuke suurem, mis tagab stabiilse ja rahuliku juhitavuse ka raskemal maastikul või keerulisemates tingimustes, kuid ohverdab tsüklokrossi ratta agiilse ja tundliku juhitavuse madalamatel kiirustel. 

Milline siis valida?

Kui eesmärgiks on ainult treening võimalikult sarnase geomeetriaga nagu maanteerattal ja Sa ei pane pahaks pikka poritriipu seljal või on plaan ka mõnest lahedast tsüklokrossist osa võtta, siis on kõigem valik puhtatõuline tsüklokrossi ratas. See velo annab kõige ligilähedasema tunnetusele maanteerattale ja lisaks natuke laiemad ja karedamad rehvid tagavad, et Sa lumes ja poris püsti jääksid. 

Teine variant - kui tunned, et ei hooli nii väga lumisel asfaldil uute rekordite püstitamisest ja tahad end mugavalt ja kuivalt tunda või ka mõnele pikemale retkele sõpradega minna, siis on Gravel ratas just kõige õigem. Võimalusi gravel rattaga on meeletult. Võid hoida ratta mõistliku laiusega rehvidel ja treenida nagu hooajalgi. Ei meeldi poriseks saada? Raami ja rehvi vahel on piisavalt ruumi ja vajalikud kinnitused, et lisada täispikad porilauad. Tahad vahel linnast loodusesse põgeneda? Paiguta oma nädala varustus (ja köögi kraanikauss) rattale ning mine seiklema.